Minu Santiago de Compostela rännak
Olen mitmeid aastaid unistanud Santiago de Compostela rännakule minemisest, nüüd siis on see päev käes, mil seljakoti selga viskan ja teele asun.
Soov sinna minna hakkas minus üha enam kasvama alates päevast, mil paar aastat tagasi juhtusin kuulma Tartu VSpas noorte meeste omavahelist vestlust. Nemad plaanisid Compostelale minna. Jutust oli aru saada, et juba teist korda. Ma ei saanud enda elevust tagasi hoida ja sekkusin nende vestlusesse, öeldes, et see on olnud mul pikaaegseks unistuseks! Mille peale nemad vastasid kui ühest suust - AGA SIIS PEAD JU MINEMA!
Kodus rääkisin perele oma spa-vestlusest, ja et Compostela on minu ammune unistus. Selle peale küsis tütar Annabel sarnaselt noormeestele -
AGA MIKS SA SIIS EI LÄHE?!
See jäi mind kummitama.
NO TÕESTI, MIKS MA SIIS EI LÄHE?!
Plaanin läbi teha 800km-pikkuse rännaku Camino Francési, kestvusega umbes 35 päeva. Marsruutide valikus on muidu umbes 8 erineva kestvusega, alates nädalast ja lõpetades 30-40-50 päevaga. Teekonnad lõpevad alati Hispaania linnas Santiago de Compostela. Alguse ja lõpuaja valik on igaühe enda teha. Puudub nn giid või koordinaator, igaüks rändab omas rütmis ja ajas, sõltumata kellestki teisest.
Iga paverändur saab rännaku alguspunktist endale PALVERÄNDURI PASSI, mida majutustes esitada tuleb, sest need lihtsad ja soodsa hinnaga majutused on eelkõige ränduritele mõeldud.
VARUSTUSES PEETAKSE KÕIGE OLULISEMAKS KOLME ASJA: seljakott, jalanõud ja sokid.
Nende ostmisel usaldasin täiel määral Matkaspordi poodi, kus sain asjatundlikku nõu noore müüja käest, kes ka ise sarnaste hobidega tegeleb. Kuna olen täiesti algaja matkaja, olid need nõuanded väärtuslikud.
Paar nädalat enne ärasõitu alustasin FÜÜSILISE ETTEVALMISTUSEGA. Igapäevase koeraga jalutuskäigu ajal panin endale seljakoti selga, toppisin Värska pudeleid ja kuivainete pakke kotti ning 6kg ehk reegli järgi 10% kehakaalust oligi olemas.
Sain enda kodutreeningutega üsna kiiresti aru, et raskusega kõndimine on hoopis midagi muud, kui niisama sportlik kõnd.
Tunda annavad jalad, kas siis põlved või jalatallad, varbad jne.
NÄDAL ENNE ÄRASÕITU hakkasin tundma ärevust. Seejärel ka erinevaid hirmusid. Lugedes uuesti Stig Rästa raamatulõikusid tema palverännaku kohta, tekkis ka hirm esimese päeva ees, kui Prantsuse Püreneesid kohe ületama hakkan.
Selliste enesehävituslike mõtetega tegelesin viimastel päevadel eriti intensiivselt.
See oli ka mulle endale üllatuseks, et ärevus nii suureks kasvab. Samas teadvustasin, et tundmatusse minek tekitabki stressiseisundi.
********
Praegusel hetkel olen HELSINGI - PARIIS LENNUL ja kuna minu teekond on juba alanud, on juba rohkem VALMISOLEKU TUNNET sisse pugenud. See tekitab kusagil sisimas kerge ja mõnusa särina.
Loodan väga, et suurem ärevus sai juba endast läbi lastud.
*********
NÜÜD AGA - SIIN MA OLEN. Hetkel juba Pariis-Bordeaux kiirrongis, kihutades rongi vilinal ja sahinal umbes 290km-se tunnikiirusega oma rännaku alguspunktile lähemale. Hinges on kuidagi hea tunne, rahutunne.
Olen Pariisi lennujaamast alates lausa nelja erineva rongiga sõitnud. Bordeaux kaudu mere äärt pidi jõuan aina lähemale sihtkohale.
SELLES RONGIS ON SELJAKOTTIDEGA INIMESI nii palju, et tundub, justkui oleks see rong meile reserveeritud - on erinevas vanuses rändureid, üksikuid, ja sõprade paare.
Päike paistab aknast sisse, rong sõidab nii mahedalt. Minu sees on täielik rahu. Suunurgad kisuvad ülespoole, sest ühtäkki olen omade keskel, kõik on siia saabunud samal eesmärgil.
Naeratatakse úksteisele, kui pilgud kohtuma juhtuvad...
