Minu jaapani keel. Peale 4 kuud õppimist...

おはようございます (hääldus: ohayougozaimas)

Tõlkes: Hello!

Alustades hetkeolukorra kirjeldamist, siis ütlen, et jaapani keele õppimine pakub mulle suurt naudingut. See on põnev ja üllatav, piisavalt raske ja üsna pirakas väljakutse. Jaapani keel on aeganõudvaim keeleõpe, mida olen senini kogenud.

Tööd ja vaeva, sekka mõnusaid eduhetki - nii on üldiselt kulgenud selle keele õppimine.

Kummaline, aga mõistsin õige pea teada-tuntud tõsiasja, et mida rohkem pusida ja vaeva näha, seda rohkem hakkad uut keelt tajuma ning mingit loogikatki tunnetama.

Jaapani keel tugineb minu arvates mitmele tasandile, sest lisaks sõnade õppimisele on vaja vähemalt kaks erinevat silbistikku selgeks saada, sest nn rooma keelele (roomaij) tuginevaid sõnade seletusi hakkab keele edasi arenedes kohtama üha vähem. Alustamiseks on roomaji (ehk meie tähed) kasutamine sobiv, kuid lõpuks jõuad ikka sinnamaani, et vaja on hiragana ja katakana - ning kanji (mis on samuti nii oluline!) kindlasti selgeks teha.

Kui senimaani sai esimesed kaks kuud lihtsalt kuidagi läbi veetud, siis aina sagedamini tekkis ette sein - hiragana ja katakana peavad selgeks saama, teisiti ei saa õppimist efektiivselt jätkata!

See aga tähendas tõsist tööd, maha istumist, vähemalt paari tunni kaupa korraga keelega tegelemist.

Mind aitas tegelikult ka üks väike "plaan" - panin kirja, kuhu pean keeleliselt näiteks detsembri lõpuks jõudma. Teada oli,et testki on tulemas esimese semestri lõpus. Iseenda ja õpetaja suhtes ma "petist" mängida kohe kindlasti ei soovinud. On makstud raha, on aega kulutatud, kuid veelgi olulisem, et eesmärk on 2020 a juulis Jaapanis seda keelt kasutada reisile minnes.

Niisiis - tegin õppimise kava, strateegia või kuidas seda nimetada.

Vihje selle juurde sain oma õpetajalt Ukult, kes jagas meiega polügloti konverentsi videot (sellest kirjutan uues blogijutus).

Kava väljamõtlemiseks kulus aega ehk 25 minutit. Kuid uskumatuna tundub, et kuigi ma panin selle paberikese kuskile kõrvale, hakkas minu õppimine just seda plaani mööda edasi liikuma. Kahtlustan, et alateadvus sai nn käsu ja selle toimel see nii oli.

Niisiis - õppisin lugedes ja kuulates, sähvikuid kirjutades ja sõnu aina korrates, videoid ja filme vaadates, laule kuulates, varjatud hetki ätra kasutades (vt autopesula järjekorras õppimise pilti).

Jälgisin kordamise intervalli reeglit - mis tähendab, et 1,3,7,14,21 päeva järel peaks õpitut kordama, et see jääks pikaajalisse mällu. (Vt minu eelmiseid mäluraamatute kokkuvõtteid siin blogis). Tegin kõike regulaarselt ja see oli minu prioriteet nr 1! (Kas tead, et kui sul on kaks või enam prioriteeti, siis see ei olegi enam prioriteet? - lugesin seda kuskilt).

Niisiis - ka nädalavahetusel tegin esmalt 2-tunnise õppimise, alles siis tulid muud (palju toredamad) tegevused. Puhkepäevi jätsin nädalasse kaks. Jõulude ajal peaaegu nädalakese.

Olin teadlikult sihikindel, sest jaanuarikuisele kooli testile ei soovinud minna käega lööma. Lisaks aeg kulub juba enda kahjuks, kui sa midagi ei õpi.

Positiivne on see, et muutusi oli enda arengus märgata juba mõne päeva pärast, mil alustasin süstemaatilist tööd. Sest tõesti, kui õppida korralikult (ja samal ajal telefonid ja muud segajad on eemale viidud), siis tõuseb efektiivsus, teadmised hakkavad tulema ja see teeb nii palju rõõmu!

Ma imestan isegi, et just jaapani keele õppega olen vajanud kõige enam enesedistsipliini ja lapselikku kinnitust, et kui õpid, siis hakkad asju (paremini) mõistma. Imelik on seda praegu siin justkui uue avastusena välja tuua:).

Tallinnas Balti jaamas juhtumisi ühe laua taga kohvi juues kasutasin ära esimese võimaluse jaapanlastega tutvuda ja kerge vestlus läbi teha. Rohkem oli see küll kõnevõime kaotamisega seotud - seda äkilise juhuse tõttu. Kuid teades, et ka need etapid tuleb keele praktiseerimisel läbi teha, ei lasknud ma end sellest sugugi heidutada. Ja komplimente sain oma esimestelt jaapani vestluskaaslastelt loomulikult kuhjaga!

PS Test koolis läks üle ootuste hästi, 30st punktist 26 punkti - juhhuuuu - rõõm on seetõttugi surem, et test oli vaid hiraganas! Yesssss, ma oskan lugeda hiraganat ja katakanatki peaaegu! Mõni kanji tähendus on ka selge:).

---

Ent jaapani keele õppesse on lisandunud veel uusi rõõmuallikaid!

Kuigi kursusega koolis enam ei jätkata (10nest inimesest jäi meid sügiselgi käima vaid kolm), viis juba sügisel õnnelik juhus mind toreda eesti-jaapani perekonnani, kellega on võimalus õppida jaapani keelt. Nii ongi alates 2020.aastast minu eraõpetajaks peaaegu kogu elu Jaapanis elanud 18-aastane noormees Ryutaro, kes just äsja, detsembris tuli Eestisse ja möödunud aastal lõpetas Tokyos gümnaasiumi.

Nüüd seisan oma tundides silmitsi eheda jaapani keele praktiseerimisega, sest see nõuab suurt keskendumist, tähelepanelikkust ja autentse keelega harjumist, samuti kuulamise treenimist. Püüame vestlusteemasid põimida läbi tegelike elu ja kultuurikommetega, mida Ryutaro ja tema ema Eve mulle lahkelt ja sõbralikult jagavad. Niisiis on palju, mida lisaks keelele veel õppida, et eesootav reis võimalikult palju rõõmu pakuks.

Olen tänulik ja õnnelik, et minu teele on juhtunud sellised "õpetajad"!

ありがとうございます (hääldus: arigatougozaimasu)

Aitäh!

しぃび

(Siivi)

PS Soovitan lugeda minu eelmist blogijuttu jaapani keele õppega alustamisest